Turniej Tłumaczy 2016

ZBIGNIEW HERBERT
*** Zasypiamy na słowach

***Uinume sõnadega

Uinume sõnadega
Virgume neis
Vahel on nad armsad
lihtsad nimisõnad
nagu mets või paat
Rebivad end meist lahti
mets kaugeneb kiirelt
kaob silmapiiri taha
Paat eemaldub
jäljetult, põhjuseta
Ohtlikud on sõnad
mis on kukkunud välja kõiksusest
lausete tükid
refräänid
unustatud hümnide algused
“Õndsad on need, kes…»
“Pea meeles, et…»
või “nagu»
vaid väike terav nööpnõel
ühendamas
maailma kauneimaid
kaotatud metafoore
Tuleb kannatlikult und näha
lootuses, et tähendus saab täielikuks
et puuduvad sõnad
ravivad terveks katkised laused
ja kindlus, mida ootame
heidab kaldasse ankru

na język estoński przełożyła Liisi Laineste

***

Meil kaisus on uinudes sõnad
unest virgudes sõnu täis ilm
kord malbed nad, õrnad ja kenad
laas, laev – heade sõnade pilv
Hellalt puutuvad meisse, siis aga
end kisuvad lahti me käest
laev vajub, laas põldude taga
tõukab eemale sõnade mäed
need sõnad, mis kõiksusest kukkund
“Õndsad on need, kes…” või “nagu…»
kui nõelad, mis haakind on kokku
kadund fraase – me unede nägu
Saab tervikuks mõte, kui aimub me öis
kuis lombakad laused taas kõndida võiks

estońska wariacja na temat wiersza: Liisi Laineste

***Uinume sõnadel

Uinume sõnadel
ärkame sõnades
vahel on nad malbed
lihtsad nimisõnad
mets või laev
ennast meist lahti rebides
lahkub mets kiirelt
silmapiiri taha
laev sõidab ära
jäljetult ja põhjuseta
ohtlikud on sõnad
mis langesid tervikust välja
lausekatked
refrääni algus
unustatud hümnist
“päästetud saavad need kes…”
“mäletage et…”
või “nagu”
väike torkiv nööpnõel
mis hoidis koos
kauneimat kadunud
metafoori maailmast
peab kannatlikult und nägema
lootuses et sisu täieneb
et puuduvad sõnad
tulevad lombakaisse lausetesse
ja kindlustunne mida ootame
heidab ankrusse

na język estoński przełożył Raul Veede

***

Pehmetel sõnadel õhtuti suigume unne
Sõnusse mattunult hommikul ärkame üles
Ehk pole elugi muud kui vaid sõnadetunne
Mujal meid polegi kui üksnes sõnade süles
Mõnikord sõnad on lihtsad ja leebed kui nimed
Kauguses terendav mets, purpurpurjedes laev
Silmapiir neelab nad peagi ja õhtu on pime
Sõnul kui laevulgi on oma lahkumisaeg
Ohtlikud sõnad on üksi. Me nendest ei teagi
Kust on nad rebitud mida nad tahavad meist
Metafoor haihtus ja jäi ainult nõelajälg sõrmes
Jääb ainult und näha lootes et äkitselt sealgi
Tulevad tagasi kadunud sõnad ja neis
Leiame varjupaiga ses unenäokõrbes

estońska wariacja na temat wiersza: Raul Veede